PõikedLubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, maise ja astraalse piire kompav rännak Lõuna-Ameerikas ei vii ainult kõrbetühjusesse, džunglisügavustesse ega pöörasele paaditripile mööda Amazonast. Kolme maagilise taime vägi ja šamaanilaul lennutavad meid kõiki tulise jutiga sisekosmose kirkamatesse soppidesse. Igaüks leiab sealt oma maailma. Katkendid raamatust„Tu bolsa,” käratas mees äkiliselt. Tajusin võõra suhtes midagi ebameeldivat. Kõik algas sellest, et me hispaania keelest ööd ega mütsi ei jaganud. „Tu bolsa,” röökis ta meile näkku. „Tengo una pistola, tu bolsa!” Mida kuradit ta tahab, oli mu ainus mõte. „Mis bolsa, mis pistola?” „Pistola! Nagu püstol? Appi.” Ta käsi liikus tagatasku poole. Kas tal tõesti ongi seal püstol? Mida ta tahab? Miks ta käed on Frida koti küljes? Miks Frida seda kotti nii hirmsasti kinni hoiab? Ray juhtimisel keerasime peatänavalt tolmusesse sisehoovi. Maapind jalge all oli konarlik. Koperdasin vedeleva telliskivi otsa. Ray avas oma paremal käel oleva ukse. Ronisime sellest sisse, ukerdasime mööda lagunenud puujuppidest kokku löödud astmeid ülakorrusele, kõndisime mööda katuseräästale asetatud laudasid edasi ja jõudsime ühe hinge küljes rippuva toaukse ette. Siit-sealt ilmus aeg-ajalt välja kellegi peanupp, kes hüüdis Hola! või Qué pasa? Kassid kräunusid, kui hämaruses nende sabadele peale astuti. Üks põrandalaud nihkus kolinaga paigast. Veel teinegi liikus. Nägin läbi augu alumisele korrusele. Minu jalge all istus laudkond inimesi. Kolumblased, pomises Ray. Jim Morrisoni näoga mees istus laua taha ja pani enda ette pikali peegli. Ta vasakus käes oli kanepisuits, võisin seda lõhnast öelda. Tema parem käsi liikus kiirete ja konkreetsete liigutustega väiksesse kilekotti, laotas peeglile valget pulbrit, kraapis selle telefonikaardiga viieks-kuueks ühtlaseks jooneks. Ta vaatas rahulolevalt oma meistriteost. Seal samas aias, kus vanatädi oma lilli kastis ja majaelanikud tubadest sisse-välja voorisid, võttis mees kõrre ja tõmbas kogu kraami endale sügavale ninasõõrmetesse. Kuulsin lurinat teisele korrusele. Ta ohkas rahulolevalt ja naeratas nagu Jim Morrison oma ilusamatel päevadel. Tema aeglane jutustamisstiil ajas mu hulluks. Tahtsin sealt võimalikult kiiresti minema. Ja niikuinii ta valetas. Aga paksuke venitas ikka oma viimaseid silpe, mõtles hetke ja jätkas: „Ütlesin talle, et need on minu sõbrannad! Klobisin teda natuke vastu nägu, aga ka see mees ei teadnud midagi. Andsin talle veel paar hoopi ja küsisin asjade järele, aga ei miskit.” Politseinik näitas meile silmade särades ilmekalt ette, kuidas täpselt ta neid pätte klobis. Justkui peksaks ta kiirete rusikaringidega silmade kõrgusel rippuvat poksikotti. Ta oli endast tõelise kangelase maalinud ja ei saanud enam pidama: „Olin juba lootust kaotamas ja mõtlesin kurvalt, et jälle oli üks asjatu väljasõit. Ja mida ma teile nüüd küll ütlen, jälle vedasin teid alt. Aga järsku… järsku! helises mu mobiiltelefon.” Paksuke tõstis laualt korraks oma suure Nokia 5110 mobiiltelefoni, tegemaks kindlaks, et me ikka teaksime, millest ta rääkis. „Võtsin vastu. Halloo!” Paksuke asetas vaikiva mobiiltelefoni oma kõrva äärde ja näitas ette, kuidas kogu vestlus oli kulgenud. See kõik tundus mu pilves mõistusele hirmus koomiline, aga püüdsin ennast talitseda. „Tienes hermosos pechos,” vaatas ta mu keha. Ma ei kuulnud, mida ta ütles. „Frida… Frida! Oled sa veel siin?” hüüdsin ma pimeduse poole, samal ajal kui mu kaela suudeldi. „Jaa, naudin mängu, mis on?” sosistas ta mahedalt vastu. „Kas sa said aru, mida ta ütles?” „Et sul on ilusad rinnad.” „Mida?” „Et sul on ilusad rinnad!” „Ahah, aitäh,” ütlesin ma Fridale. „Gracias,” ütlesin ma kalamehele. Ta haaras neist jälle. (jätkub raamatus) Nagu unenäos vantsis mu vasemal käel šamaan ja rääkis mulle halbadest hingedest. Just, šamaan. Mingi nõiduslik olevus, keda mütoloogiates kaugele maailmaäärtesse paigutatakse või kes kummituste ja vaimudega metsa jagavad. Ükski surelik teda ei kohta. Nüüd jalutas minu kõrval aga šamaan, kes jutustas hingede mentaalsetest sõdadest ja kurjade vaimude väljaimemisest. Täpselt nii igapäevasel hääletoonil, nagu ta räägiks söömisest või hammastepesust. Vikerkaarevärvides päiksekiired tuiskasid üle minu mentaalse vaatevälja, kord keereldes nagu ookeani vahused laineharjad, kord nagu hispaania kirjud lehvikud või paabulinnu sabasuled. Nende vahel vilkusid kassi pead, Marilyn Monroe säravad naeratused, Batmani maskid või lopsakad kunstripsmed. Kogu see tundmatu maailm, see teise või kolmanda või seitsmenda dimensiooni tunnetus, vibreerus neoonsetes toonides. Päike, meri ja eksootilised taimed võtsid võrratu graafilise vormi. Minu ees sähvisid UFO-taldrikud, väänlevad liaanid, kobar põimunud usse, tiigrid, mustad jaaguarid, hiiglaslikud näpujäljed, Nazca joonte ahvisaba, veel rohkem spiraale, põimunud nööre, sõlmi ja šipibo naiste seelikute mustreid. Need mustrid ongi ícaro’d, mille taim on šamaanile visioonidena saatnud. Siis killustusid need fraktaalideks. Ma kandusin määramatus kiiruses edasi suuremalt fraktaalilt väiksemale ja jälle suuremalt väiksemale, nagu läbiksin korraga tuhandeid kihiti asetsevaid maailmasid. Ahmisin vaimustusest õhku. „Kurat, nad müüvadki siin mentaalreise!” hüüdis Frida pärast järgmist veinisõõmu. „Mis mõttes, mentaalreise?” küsis Alvaro, ise samal ajal käega märku andes, et Nora talle pudeli ulataks. „Sa ostad pileti ja küsid: „Mitme päeva pärast jõuame Pucallpasse?” Nemad vastavad, et kolme. Aga see laev on täiesti hull. Inimesed siin laeval lähevad hulluks! Siin pole mitte midagi muud teha, kui vedeleda kolm päeva kajutis või tekil, samal ajal rämedalt suitsetada ja juua. Kolme päeva pärast, ükskõik kas paat ka tegelikult liikus või seisis ikka Iquitose sadamas, sa oledki Pucallpas. Mentaalselt.” Dekadents (jätkub raamatus) *** Ei ole võimalik lõplikult otsustada, kas „Seitse maailma” on ilu- või reisikirjandus. Pigem kasutab see mõlema võimalusi ning mõjub kõige jõulisemalt siis, kui lugeda seda kahes võtmes korraga. Ilukirjanduslikult on tegu sidusalt üles ehitatud ning hoolikalt komponeeritud looga. Siin on julgest pealehakkamisest võrsunud hoogne avastusretk ja kahe kogemustejanus noore naise kujunemislugu ja sisekaemus. Reisikirjanduslikult on raamat aga kõnekas tõend vajadusest seda žanrit ikka ja jälle avastada. Võiks ju arvata, et praegusel infoajastul, kui virtuaalne turism on muutnud kauged kohad hetkega kä esaadavaks, hakkab reisikirjandus senist mõju ja rolli minetama. „Seitse maailma” on aga kinnitus vastupidisest – vajadus vahetu kogemuse ja isikliku läbielamise ainulaadsuse järele on alles. Nendel kogemustel on lugejale rikastav ja innustav toime. (Jaak Tomberg, kirjandusteadlane) |